Alates kullaotsijatest kuni ube rafineerivate valmistajateni – meie kohalikul šokolaadil on rikas ajalugu – lisaks on see, kust leida tänapäeval kõige magusamaid kingitusi

Kui matkate kuni Ghirardelli väljakuni, mida kohalikud teevad muidugi harva, ja satute sellesse pikka turistide järjekorda, võite tunda selle lõhna – õhus on šokolaadi lõhna.Ghirardelli ei tooda enam San Franciscos šokolaadi, kuid see ei vähenda originaalse Ghirardelli jäätise- ja šokolaadipoe läiget, millel on katmata tellised, messingist siinid ning kahel tasemel vanaaegsed seadmed ja lõbus. ajaloo fakte.Rääkimata: kleepuvad kuumad fudge-päivad.Vahvlitest iga päev sulatatav fudge on ülimalt sile, emulgaatorite ja stabilisaatorite särav läige ning aroom, mis paiskub väljakule samamoodi nagu Cinnabon kaneel lõhnab kaubanduskeskuses.

Šokolaadil on San Franciscos rikas ajalugu, alates esimestest kulda otsivatest kaevuritest kuni tänapäevaste ube rafineerivate valmistajateni.Esmalt proovige seda traditsiooni – seejärel, just sõbrapäevaks, kerige viimase hetke kingisoovituste saamiseks allapoole.

See on lõbus tõsiasi, et Ghirardelli on Ameerika Ühendriikide vanim pidevalt töötav šokolaaditehas.Peale selle, kui hakkate kausi põhja kraapima, saate peaaegu maitsta kogu Ameerika šokolaadipärandi ajaskaala – alates kullapalaviku aegadest, mil Prantsuse ja Itaalia immigrandid hakkasid esmakordselt suures mahus šokolaadi tootma ja edenes Scharffen Bergeri väikese partii revolutsioonini aastatuhande lõpus.Siis on Dandelioni särav uus tehas, mille California tundlikkus – parimate koostisosade tagaajamine ja nende võimalikult kerge kohtlemine – aitab tänapäeval käsitööšokolaadiliikumist juhtida.Sel moel on San Francisco šokolaadivabrikutes ringi liikumine nagu Ameerika šokolaadiarhiivide sõelumine.

Ghirardelli asutati 1852. aastal, tublisti enne Hershey't 1894. aastal või Nestlé Tollhouse'i 1939. aastal. Domingo (sünninimi Domenico) Ghirardelli oli Itaalia immigrant, kes tuli kohale kullapalaviku ajal, avades esmalt üldpoe Stocktonis, seejärel kommipoe Kearnys.Tehas kolis 1893. aastal veepiiril asuvasse Pioneer Woolen Buildingisse, kus täna asub Ghirardelli väljak.Erakordselt elas see üle 1906. aasta maavärina, naases tegevusse vaid 10 päeva pärast.Selle väikese koduettevõtte päevad San Franciscos on aga ammu möödas: nüüd kuulub ettevõte ülemaailmsele hiiglasele Lindtile ja selle šokolaad on piimselt magus ja masstoodetud San Leandros asuvates tehastes.

Vähem tuntud on see, et San Franciscos asub ka üks riigi vanimaid perekonna omanduses olevaid šokolaadivabrikuid: Guittard, mis on suutnud sajandite jooksul iseseisvaks jääda ja isegi areneda.Ettevõte asutati 1868. aastal, vaid 16 aastat pärast Ghirardellit, ja sellest ajast alates on kõik rivaalitsevaid originaalseid G-sid segamini ajanud.Etienne ("Eddy") Guittard oli prantsuse immigrant, kes ilmus kiirustamisse veidi hilja ja leidis oma varanduse hoopis jahvatusäris, hoides kaevureid kohvi, tee ja šokolaadiga.Tema esialgne Sansome'i tehas põles maavärinas ja perekond ehitati ümber Mainile, tollase veepiiri lähedal, kus laevad ube maha laadisid.Tehes teed kiirteele, kolis tehas 1954. aastal lõpuks Burlingame'i ning seda juhib täna perekonna neljas ja viies põlvkond.

Gary Guittard, praegune president ja perekonna neljas põlvkond, mäletab veel 6-aastasena Maini vanas tehases ringi kolamist, venda läbi kitsa ja käänulise kolmekorruselise telliskivihoone tagaajamist ja mõru maitsega pettust. šokolaadi liköör."See oli nii lahe.Ma annaksin kõik, et [seda hoonet] täna alles hoida, ”ütleb Guittard."Suudad sa ettekujutada?See oli pime ja üldse mitte väga suur.Enamasti mäletan lõhnu.Röstisime kolmandal korrusel ja just selle koha lõhn.”

Kuid kui ülejäänud maailm on Ameerika šokolaadi liiga piimja ja magususe pärast pikka aega tagasi lükanud, siis Scharffen Berger tuli aastatuhande lõpus linna ja lõi kodumaise tumeda šokolaadi stiili, mis oli julge ja maitsev.Endine arst Robert Steinberg ja veinivalmistaja John Scharffenberger asutasid ettevõtte 1997. aastal, tuues ärisse enofiili maitse.Erinevalt eelmistest tegijatest võtsid nad šokolaadi sama tõsiselt kui veini.Scharffen Berger alustas ubade röstimist ja jahvatamist väikeste partiidena, tuues esile tumedama ja dramaatilisema maitse.Ettevõte väidab, et ta oli esimene, kes pani etiketile kakaosisalduse protsendid, vähemalt Ameerika Ühendriikides, tuues teed kogu riigi jaoks.

Scharffenberger leidis kohalikus šokolaadimaastikul kiiresti mõttekaaslasi.Michael Recchiuti on kohalik kondiiter, kes ei tee šokolaadi ise, vaid sulatab ja vormib selle trühvliteks ja kondiitritoodeteks, mis on eriline oskus.("Prantsusmaal kutsutaks mind fondeuriks või sulatajaks," täpsustab ta.) Ta alustas oma äriga samal aastal kui Scharffen Berger, müües Ferry Buildingis kondiitritooteid, mis on maitsestatud kõigega alates talu värskest sidruniverbenast kuni roosade piprateradeni. .Poe loomise ajal, kui ta kuulis Scharffenbergeri tegemistest."Ma mõtlesin, et see on nii lahe, keegi ei tee šokolaadi," ütleb ta.«See on umbes nagu tualettpaber – kõik peavad šokolaadi iseenesestmõistetavaks.Keegi ei mõtle tegelikult sellele, kust see tuleb.Recchiuti ütleb, et ta ei unusta kunagi, kui Scharffenberger ilmus tema ukse taha ühe esimestest suurtest šokolaaditahvlitest, mis andis talle võimsa maitse.

"Kui John Scharffenberger sündmuskohale tuli, muutis see meie filosoofiat tõesti," ütleb Guittard."See avas mu silmad šokolaadi maitsele."Guittard mõistis, et kui tema vanavanaisa ettevõte kavatseb järgmisel aastatuhandel konkureerida, peab see arenema.Ta hakkas lendama Ecuadori, Jamaicale ja Madagaskarile, et kohtuda isiklikult farmeritega, kus ta oli aeg-ajalt kaugetes lennujaamades Steinbergiga kokku põrganud.Ta ütleb, et kulus kuus-seitse aastat, et lõpuks aru saada, kuidas paremat šokolaadi teha."Muutsime kõike: aega, temperatuuri, maitset.Koolitasime kogu meeskonna ümber ja panime igale sammule palju rangemad parameetrid, et tuua välja iga oa parim.Modifitseerime ubade järgi, sest Ecuadorit ei saa röstida ja jahvatada nagu Madagaskarit.See sõltub täielikult sellest, mis sellele oale meeldib.

Kakskümmend aastat hiljem on Dandelion Chocolate järgmine tipp, mis võtab selle tugeva šokolaadimaitse ja jagab selle erinevateks profiilideks.Võilill avas eelmisel aastal 16. tänaval oma silmipimestava uue rajatise ning see austab enne seda tegutsenud šokolaadivabrikute traditsiooni koos paljastatud telliste, suurte talade ja messingdetailidega.Kuid Dandelioni kinnisidee on ühest päritolust: igal šokolaaditahvlil, mis on mähitud nagu kuldne pilet, on ühte tüüpi uba konkreetsest kohast.Võilill kasutab ainult kakaoube ja suhkrut, nii et miski ei varja ubade puhast maitset.Erinevalt suurtest tootjatest, nagu Hershey's või Ghirardelli, kes tõmbavad suurema osa oma ubadest Aafrikast, röstivad neid kõiki samal kõrgel temperatuuril ja lisavad seejärel palju lisaaineid, et need maitseksid, on see palju peenem lähenemine.Lisaks siltidele protsentide lisamisele lisavad nad maitsemärkmeid, alates pruunidest ja banaanidest kuni hapupunase puuvilja ja lämbe tubakani.

"Seal on nii palju ainulaadseid maitseprofiile, millega saan töötada," ütleb kokk Lisa Vega, kes valmistab restoranis ja poes kõik magustoidud.“Ütle näiteks, et tahad teha õunakooki.Lähete taluturule ja proovite kõiki erinevaid õunu, millel kõigil on erinevad maitsenoodid ja tekstuur, olgu see siis hapukas või krõmpsuv.Lõpuks kogete šokolaadi sel viisil, kui teil on juurdepääs kõigile neile erinevatele päritoludele.Kui olete kunagi söönud ainult Ghirardelli piimašokolaadi ruutusid, on võililletahvli esimene suutäis metsikult erinev kogemus.Võilill kirjeldab ühest Costa Ricas asuvast mõisast valmistatud baari maitset kui "kuldse karamelli, ganache ja vahvlikoonuse noote".Teine, Madagaskarilt pärit, meenutab hapukaid puuvilju "vaarika-juustukoogi ja sidrunikoore" kujul.

Ghirardelli ja Scharffen Berger kuuluvad nüüd mõlemad suurematele ettevõtetele, Ghirardelli Lindtile ja Scharffen Berger Hershey'le.(Robert Steinberg suri 2008. aastal 61-aastaselt, paar aastat pärast seda, kui John Scharffenberger ettevõtte müüs, 2005. aastal.) Guittard ja Dandelion jätkavad kohalikku traditsiooni."Isiklikult tunnen, et paljud bean-to-bari ettevõtted tuginevad sellele, mida [Scharffenberger] tegi," mõtiskleb Guittard."Ma arvan, et Dandelion on sama palju jaemüügi- ja restoranikogemust, mis sobib šokolaadile ja inimestele protsessi paremaks mõistmiseks."Võilillevabriku südames asuv Bloom Chocolate Salon on istumisrestoran, kus serveeritakse hommikusööki, pärastlõunateed, lendu šokolaadikooke, lendu jäätiseid ja loomulikult kuuma šokolaadi.Kui Scharffenberger oli teerajaja, siis Dandelion pöörab lõpuks käsitööle rohkem tähelepanu, tutvustades šokolaadi valmistamise protsessi tehases, mis on sõna otseses mõttes läbipaistev ja klaasakendega, mis võimaldavad klientidel baaride valmistamise protsessi jälgida.

Sajandeid tagasi vaadates on San Francisco rikkaliku šokolaadiajaloo nautimiseks ikka veel nii palju võimalusi: kaevata Ghirardelli väljakul kuuma fudge’i päiksepähkel, küpsetada partii küpsetisi Scharffen Bergeri tumedate ruutudega, valmistada küpsiseid Guittardi auhinnatud šokolaaditükkidega. või maitsta ekvaatoril tiirlevatest ubadest valmistatud võilillebatoone.Ja kui soovite oma kallimale või endale šokolaadikarpi, võite külastada Recchiuti praamihoones.Recchiuti, nagu enamik šokolaaditootjaid ja kondiitritooteid, eelistab Valrhonat, Prantsuse kaubamärki, mis on professionaalsete köökide kuldstandard.Kuid ta käib ka Guittardis, mida müüakse ka mitmetele teistele kohalikele restoranidele, pagaritöökodadele ja kooretöökodadele, sealhulgas Mister Jiu's, Che Fico, Jane Bakery ja Bi-Rite Creamery.

"Paljud kodupagarid tunnevad meid küpsetuskäigu kaudu," ütleb Amy Guittard, kes liitub oma isaga pere viienda põlvkonnana."Aga ma ütlen alati, et tõenäoliselt sööte meie šokolaadi rohkem, kui arvate."

Kas otsite viimase hetke sõbrapäevakingitust?Siin on seitse ideed šokolaadi kohta, mis tegelikult tehti siin San Franciscos.Boonus: neil kõigil on ilus pakend.

https://www.youtube.com/watch?v=T2hUIqjio3E

https://www.youtube.com/watch?v=N7Iy7hwNcb0

suzy@lstchocolatemachine.com

www.lstchocolatemachine.com